Kinnisasi on maapinna
piiritletud osa ehk maatükk (tsiviilseadustiku üldosa seadus,[1]
edaspidi TsÜS, § 50 lg 1) ja kinnisomandi ulatus on seotud omaniku huviga (asjaõigusseadus,
edaspidi AÕS § 127 lg 1),[2]
mis sõltub kinnisasja kasutamise otstarbest ja võib olla nii majanduslik kui ka
esteetiline.[3] Omandi
mõiste on õiguse toode ja kinnisvara isikule omandiõigusena omistamise alus ei
tulene faktilistest asjaoludest, vaid seadusest.[4]
TsÜS § 54 lg-te 1-3
kohaselt on ehitis üldjuhul kinnisasja oluline osa, v.a võõrale maale
asjaõiguse alusel püstitatud ja maaga püsivalt ühendatud ehitis, mis muutub
kinnisasja oluliseks osaks asjaõiguse lõppemisel. TsÜS-i tähenduses ei pea ehitis
olema valmis ehitatud, „vaid piisab sellest kui tegemist on poolelioleva ehitisega,
või olukorraga, kus ehitustegevuse tagajärjel asju on kinnisasja külge liidetud.“[5] Ehitise
olulised osad on nt ehitisse paigutatud ehitusmaterjal või sellega püsivalt
ühendatud küttesõlm, mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja
oluliselt kahjustamata v.a mööduvaks otstarbeks ühendatud asjad (TsÜS § 55 lg-d
1 ja 2). R. Tiivel soovitab Eesti õigusesse Saksa õiguse eeskujul näilist osa,
mis paistab ehitise osana, seda tegelikult olemata, sest säilitab vallasasjana õigusliku
iseseisvuse.[6] Samas R.
Tiivel näiteid hoone näiliste osade kohta ei too.
EhS jagab ehitised hooneteks
ja rajatisteks, kusjuures ehitised, mis ei ole hooned, on rajatised (EhS § 2 lg
3). Käesolevas töös keskendub autor hoonele, mida EhS defineerib kui aluspinnasega
kohtkindlalt ühendatud ja inimtegevuse tulemusena ehitatud tervikliku asja, mis
on väliskeskkonnast eraldatud katuse ja teiste välispiiretega ning omab
siseruumi (EhS § 2 lõiked 1 ja 2). RK on ehitise kohtkindluse sisustanud
omaniku poolt kindlaks määratud kohana, kus ehitis tänu oma raskusele püsib
muutumatuna kuni asukohta abivahendite abil muudetakse.[7] Ka Saksa tsiviilseadustiku[8]
(edaspidi BGB) kommentaarides leitakse, et püsiühendus on olemas, kui
lahutamine viiks osade hävimiseni või olemuse muutmiseni või lahutamine
(võrreldes osade maksumusega) põhjustaks ülemäärase finantsilise kulutuse. Püsiühendus
võib tuleneda ka asja kaalust, nt 45 tonni kaaluv kaugküttejaama katel.[9] RK
on täpsustanud, et ehitise määratlemisel ei piisa üksnes tuvastamisest, kas
ehitis kui asi (TsÜS § 49 lg 1) on rajatud inimtegevuse käigus ning ehitise
teisaldatavusest, vaid tuleb lisaks arvestada ehitise kasutusotstarvet, kasutusviisi,
kestvust ja muid tunnuseid, mis kogumis võimaldavad eristada ehitist teistest
asjadest.[10]
Kokkuvõttes võime
määratleda, et hoone on kinnisasja oluline osa, aluspinnasega kohtkindlalt
ühendatud, inimtegevuse tulemusena ehitatud terviklik asi, mis on ette nähtud
kindlaks kasutusotstarbeks, kestvuseks ja kasutamise viisiks ja muude asja
iseloomustavate tunnustega, on väliskeskkonnast eraldatud katuse ning teiste
välispiiretega, mille läbi moodustub siseruum.
[4] P. Axer. Art. 14/7. - V. Epping, C. Hillgruber. Beck'scher Online-Kommentar Grundgesetz. Edition:
19. München: C.H.Beck 2013.
[7] RKKKo 3-1-1-44-06
p 9.
[8] Bürgerliches Gesetzbuch. Vastu võetud 18. augustil 1896, taasavaldatud
2. jaanuaril 2002, viimane muudatus
[9] J. Fritzsche § 94/5, 6.
- H. G. Bamberger, H. Roth. BGB Beck'scher
Online-Kommentar. Edition: 30. München: C.H.Beck, 2014.
[10] RKHKo 3-3-1-80-10
p 24.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar