Armastus on kõik, mida vajad:)

Armastus ja omamine ei käi üldse hästi kokku. Ei ole õige võtta teist inimest kui osa endast, isikustada ja siduda oma egoga. See on pigem omamiskirg, kui hoolivus teisest. 

Ühel päeval, mõeldes mõiste „armastus” üle, tabasin end tõdemas, et kasutan sama mõistet mitme erineva tunde korral. 

 Esiteks armastus kõige ümbritseva vastu, mis hõlmab kõiksust - st. kõike universumis. 

 „Armastus kõige ümbritseva vastu”, ei ole tegelikult midagi muud, kui
rahu ehk tasakaalu seisund. Seda tunnet on kirjeldatud ka kui ühtesulamist kõiksusega.

See on isetu armastus, kus me ei oota ega looda midagi. Lihtsalt armastame. 

Kui jumal on olemas, siis tähendab see ka automaatselt armastust jumala ehk looja vastu, kes on niikuinii kõiksuse autor või hõlmab seda.
Järelikult saab jumalat teenida kõige puhtamal viisil oma südames, armastades ümbritsevat maailma, kõiksust või kuidas me seda ka ei nimetaks. Ei ole vaja muretseda kas oleme ristitud, uskmatud või kas valitud usulahk on ikka see kõige õigem. 

Teiseks armastus lähedaste vastu st lapsed, naine, ema, õde, vend, sugulased, sõbrad jne. 

Armastus lähedaste vastu on tugevalt seotud „mina” tunnetusega. Juba väljend lähedased eeldab „minaga” seotud isikuid – st. me asetame teisi erinevatele positsioonidele arvestades keskpunktina ennast. Siin võime märgata, et tunde tekitaja eeldab suhet omanditunde ja „minaga”. Armastame ju „oma” last, -naist, -ema, -õde, -sõpra jne.

Armastame inimest kes on meiega seotud, keda peame endale lojaalseks, kes meie mõistes suhtub meisse hästi, mõistab, toetab, armastab meid. 

Samas võib see tunne konkreetsete isikute suhtes teiseneda või hoopis kaduda. Seda siis kui meie suhted nende isikutega muutuvad. Sõbrast võib saada vaenlane, vaenlasest sõber. 

See ei tähenda, et konkreetne inimene kardinaalselt muutuks – muutub vaid meie suhe temasse.